Noororavad löövad platsi puhtaks

Kallase põgenemise põhjuste kohta ringleb eri versioone ja hulgaliselt spinni, aga üks tõenäoline seletus on lihtne: Kallasel lihtsalt ei ole enam Reformierakonnas kohta, kuhu „tagasi tulla“. RE poliittehnoloogilised ajud tüürivad mänge eeldustel, mis üksikisiku sooloks kuigi palju ruumi ei jäta. Kallasele ei mahtunud see tõsiasi pähe. Mõistmine, et Reformierakond ei ole enam ammugi see partei, mille ta kord sünnitas või Euroopasse minnes maha jättis, tuli hiljem.

Et Paeda kandidatuur peaministrina tookord Reformierakonnas tõsiselt kõne all oleks olnud, pole usutav. Loomulikult ütles Paet, et ta ei tahtnudki peaministriks, sest kuidas ta oleks saanud öelda: tahtsin küll, aga mulle ei pakutudki. Nüüdseks on Paedale ilmselt selgeks tehtud, et peaministriks ei saa ta ka pärast valimisi, enamgi veel, isegi välisministri kohta ei pruugi saada. Paeda rehkendus sai olla järgmine: kui nüüd Brüsselisse ei lähe, siis märtsiks on seegi uks kinni. Mine või uuesti Nõmmele liivakaste ja lasteaedu avama.

Välisministri koha võtab tõenäoliselt sisse praegune keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus, kellesse RE on palju panustanud nii toetusena Autorollo skandaali kõrghetkedel kui ka imagoloogilisest aspektist. Põlevkivitootjatega jagelemine on enne valimisi ebameeldiv ja võib tuua miinuspunkte, seevastu välisministrina saab käed kohalikust jamast puhtad hoida. Selles on Paet Pentusele ülihea eeskuju: kas keegi mäletab ainsatki sisepoliitilist teemat, mille kohta Paedal oleks mingi seisukoht olnud?

Ekspressi välja pakutud Kalle Palling keskkonnaministrina oleks loogiline valik mitmel põhjusel. Truu parteisõdur, Reformierakonna praeguse organisatsioonikultuuri stiilipuhas produkt. Taavi Rõivase hea sõber. Võtaks kogu keskkonnatasude jandi enda peale. Tagaks, et Eesti Energias liiguvad asjad „õiges suunas“.

Jürgen Ligi lahkumine oli sundkäik, aga kokkuvõttes on Rosimannus ja Michal ilmselt rahul, sest Ligi pole juhitav ja pidev plärtsumine ei ole erakonnale kasulik. „Vanale koolile“ omane oma arvamuse väljaütlemine, pealegi veel tahumatus vormis on midagi, mis on Reformierakonnas ja Eesti poliitikas laiemalt määratud minevikku jääma: uus põlvkond on õpetatud viisakalt rääkima, koguni nii viisakalt, et väljaöeldaval ei ole sageli enam mitte mingit sisulist väärtust. See tähendab, et poliitikat tehakse avalikkuse eest järjest varjatumalt.